1946 – 1968: sõjalõpu rõõmust läbi hirmsa aja / Esimesed kakskümmend +2 aastat ilma päris nimeta.
Sõja lõpp annab lootustele ruumi enne küüditamisi ja kolhoose. 1946 koguneb ETKVL-i Rakvere klubis tantsuõpetaja Leonide Viirese ümber segarühma jagu tantsijaid, kes jõuavad aasta hiljem ka pealinna rahvakunstiõhtule. Tarvanpääd juhivad Leonide Viires (1946-1956) ja Ellen (Veersalu) Urbus (1956-1966), siis võtab Maie (Veldi) Orav ansambli aastakümneteks üle.
ENSV hingab Hruštsovi sulaga koos piiludes ilma mitte enam nii raudse kardina tagant ja kuulates salaja biitleid. Sisult sotsialistlikku ja vormilt rahvuslikku rahvakunst edeneb lõpmatutel taidlusülevaatustel ja rahvakunstiõhtutel. Rahvatants annab võimaluse kõige kiuste eestlane olla.