Ilma Maie Oravata poleks Tarvanpääd tänasel kujul, mil pea iga Rakvere pere on rahvatantsuansambliga seotud. Tantsijana, tema sugulase-tuttavana, kaasa-aitajana.
Ilma Oravata poleks meil tantse „Viru simmanil”, „Suur suvine valgus” ja „Ukuaru valss”, rääkimata teistest kümnetest, millel kõigil virumaine nägu ja tegu. Ilma Oravata poleks meil legendaarset folkloorifestivali „Viru Säru”, ega mitte ka maailma esimest ja ainsat Meeste tantsupidu. Ilma Oravata poleks eesti rahvatants jõudnud Helsingi Olümpiastaadionile ajaloo esimesele Soome-Eesti ühisele rahvatantsupeole. Ilma Oravata ei põletaks Eestimaa täna kolmekuningapäeva paiku oma jõulukuuskesid.
